Tici

                                           Tici

Autor: Andreas Christian Palm

  Kui sündisin, mäletan ainult seda kui oli pime ja tundsin pehmet karva enda lähedal.....

         Kui natuke aega oli möödas, nägin valgust. Siis sain aru, et ka minul on pehme karvkate. Olin esimese nädala ainult ema külje all, aga tundsin ikkagi veidi ebamugavust, sest mingisugused  roosad pikad asjandused käisid mind näppimas.      Peatselt sain aru, et need roosad asjad on inimeste sõrmed ja nad vaatavad,  kas minuga on kõik korras.

        Pärast kaht nädalat vaatasin juba puuris iseseisvalt ringi, sest olin väga uudishimulik. Õppisin ära, kuidas saab torust läbi ja mööda puuri võresid  üles minna. Hakkasin juba päris toitu sööma, aga imesin siiski veel piima ka. Nädalad läksid mööda ja ma kasvasin suureks.

                Ükspäev saime järsku kordades suurema puuri kui eelmine eluase oli. Kalpsasime seal rõõmsalt ringi, sest saime rohkem vabadust. Nüüd oli meil kolm erineva kõrgusega riiulit, ja meil oli lõbu laialt, kui ühelt riiulilt teisele hüppasime.  Inimesed rõõmustasid koos meiega..

            Üks inimene, kes oli mu omanik, õpetas mulle, et inimese kätt ei pea kartma. Sain selle ruttu selgeks. Iga kord kui ta toppis käe puuri võre vahelt läbi, hüppasin mina talle kohe käe peale. Usaldasin ainult tema kätt. Kui keegi teine seda teha proovis, ei läinud ma ta käe peale. Omanik õpetas, et tuleksin ka ta ema ja vanaema käe peale.

           Kui mind esimest korda mingisse suurde ruumi lahti lasti, siis ütles mulle mu ema õde - tädi KiKi, et seda nimetatakse jooksutamiseks ja et seda tuleb nautida. Mu ema ja KiKi hüppasid hästi kõrgele ja tegid igasuguseid vigureid . Kohe oli aru saada, et nad olid vanad tegijad. Õppisin need trikid kiiresti ära. Pärast jooksutamist tuli tavaliselt liivatamine. See oli hullu pööra lõbus, sest pärast seda olid kõik kohad liiva täis. Selle liivatamisega said meie kohevad karvad rasvast puhtaks ja kergeks. See oli mõnus :)

         Me oleme kaheks grupiks jaotatud: mind ja KiKit nunnutas meie  omanik, aga mu ema nunnutas omanik, omaniku ema ja omaniku vanaema. Mu emal ja omaniku emal oli mingi kummaline emade  omavaheline suhe. Teised ei osanud seda seletada, aga mu tädi  ütles "nii lihtsalt on".

              Tänasel päeval on omanikul ja meil välja kujunenud rutiin. Iga laupäev ja pühapäev on jooksutamine ja liivatamine. Ja igal hommikul paneb ta meile söögi ette kui on vaja. Meie õnnepäev on aga see, kui vanaema tuleb maalt õunapuu okstega. Oi, siis on pidu! Igal õhtul koristab meie omanik puuri esist, sest kui me parkuurime mööda puuri ringi, siis tuleb puuri võrede vahelt igasugust sodi välja. Ühesõnaga me elame kogu aeg puhtalt ja see teeb meid õnnelikuks. Meie omanik on väga hoolitsev ja me armastame teda.