Kutsutud külaline järg 3

                  Kutsutud külaline järg 3

Tere taas. Ma arvan, et see on viimane ettekanne sellest raamatust. Ma ütlesin, et järgmine peatükk on põnev. Ja ongi. Marten ja ta ema olid juba ammu kodus, kuid isa polnud. Ema hakkas juba helistama, kui isa tuli just uksest sisse puha purjus. Ta oli koondatud. See peatükk mulle eriti ei meeldinud, sest seal ropendati ja vannuti. 

Kooli kõrval asus vana maja. Marten ja ta sõbrad otsustasid seda vaatama minna. Martenile oleks peaaegu lagi kaela kukkunud kui vanaema näppu poleks viibutanud. Ja nii ta pääseski. 

Isa oli otsustanud peale pikka mõtlemist omale firma teha ja seda ta tegigi.

Mari oli otsustanud endale klassist mõned inimesed külla kutsuda. Kui kõik olid Mari juures, siis nad rääkisid seal pikalt juttu. Aga ema ja isa ütlesid, et nad lähevad jooksma. Maril tuli plaan, et võiks vaime välja kutsuda ja seda nad tegidki. Marteni vanaema viibutas taas näppu, aga oli juba hilja. Vaim, kelle nimi oli Günther, ei tahtnud tagasi oma maailma minna. Ta hakkas hoopis Mari hirmutama. Marten ja Mari ei teadnud mida teha. Martenil tuli mõtte Güntheriga rääkida. Günther ütles, et ta ei saa ära minna, sest tal on verised käed. Ta oli tapnud kaks naist. Marten saatis politseile naiste laipade asukoha. See asi saigi lahendatud. Günther läks ära.

Mulle meeldis see raamat, sest see oli hästi põnev ja ja huvitav. Raamat "Kutsutud külaline" oli ka väga õpetlik. See raamat rääkis nagu päris elust. Soovitan kõigile!!!

Kutsutud külaline järg 2

                                    Kutsutud külaline järg 2

 Tere jälle!!! Me jäime pooleli seal, kus Marten kuulis kolksatust.
Marten jooksis trepist alla ja nägi, et vanaema pilt,  millel oli must pael küljes, oli maha kukkunud. Ta võpatas. Ta mõtles, mis teha, et julgust natukene saada. Ja ta otsustas, et paneb teleka mängima. Tal hakkas natuke parem. Aga järsku nägi ta vanaema ja vanaema hakkas aina lähemale tulema. Ta kartis nii väga, et hakkas karjuma ja jooksis majast välja. Enne ema ja isa tulekut ta majja ei julgenud minna. Emale ja isale ei tahtnud ta sellest rääkida. Kui Marten magama läks, nägi ta vanaema unes. Vanaema ütles Martenile, et ta ei ilmu enam päris elus, vaid ainult unenägudes. Vanaema ütles veel sedagi, et ta ei saa surnute maailma minna, sest tal kripeldab midagi. Marten oli juba eilset päevast maha rahunenud. Peatükk nimega "Joonatani juures" ma ei taha rääkida, sest see ei olnud eriti lastesõbralik. Marten oli koolis ja ta sai Mariga kokku. Nad teavad üksteist ja neile meeldib lihtsalt juttu puhuda.  Marteni arvates oli Mari lihtsalt üks tore tüdruk.  Marten saatis Mari koju ära. Nad rääkisid pikalt ja laialt.  Õhtul mõtles Marten, et võiks Mari kohtingule kutsuda ja juttu rääkida. Ta kutsuski. Nad said pargis kokku, Marten oli natuke raha kaasa võtnud. Nad suundusid ühe kohviku poole. Kui nende lõbus õhtu läbi sai ja Mari oli ära saadetud, läks Marten kodu poole. Järgmine päev oli pärast kooli Marten kohe koju tulnud. Ta oli oma ema läpakas ja järsku kõlas uksekell. Marten läks vaatama, kes on. Ja järsku ta oli kuskil vanas, kuid tuttavas kohas ja vanaema oli tema kõrval. Marten küsis, kus nad on ja vanaema vastas, et aastas 1899.  Marten vaatas ja märkas, et igal pool on hobused. Vanaema juhtis ka tähelepanu, et kõigil olid kübarad või kaabud. Ja siis nende seiklus lõppes. Marten vaatas uksest välja. Kedagi polnud ja ta pani ukse kinni.





                         Järgmine peatükk on väga põnev!!!          

Kutsutud külaline järg

             Kutsutud külaline järg

Rõõm jälle näha. Me jäime pooleli sinna kus Marten oli teinud hea diili Argoga. Aga me lähme nüüd edasi. Ühel päeval oli Marten läinud kooli ja rääkinud, et ta vanaema suri ära. Ja hakkaski kuidagi märkamatult vaidlus pihta. Meil kõigil on ju lihtsalt mingist suvalisest väikesest asjast tulnud vaidlus. Ja nii saigi sellest surnud vanaemast suur õpilaste vaheline vaidlus. Vaidlus koosnes sellest, et kas vaimud on olemas või ei ole. Siis pika aja peale saadi kokkuleppele, et küsitakse õpetaja käest. Kui õpetaja oli klassi jõudnud, küsiti talt kas vaimud on olemas või ei ole. Õpetaja mõtles pikalt ja siis ütles, et see on teie enda otsustada kas on olemas või ei ole.
Marteni pere läks vanaema maja vaatama. Marten hakkas jälle mõtlema, et pole enam seda mis kunagi oli. Martenil hakkas igav ja ta otsis omale tegevust. Ta leidis fotoalbumi ja vaatas seda. Kas teie olete kunagi lihtsalt huvi tundnud oma vanavanemate vastu ja tahtnud teada missugused nad olid? Ma olen küll lihtsalt vaadanud oma vanaema fotoalbumeid. Aga lähme nüüd jutu juurde tagasi. Olid kätte jõudnud Marteni vanaema matused. Kõik olid algul nukrad, aga kui jutt oli ära räägitud ja hakati sööma, oli kõikide meeleolu nagu sünnipäeval. Nii oligi vanaema maa all. Kui Marten oli ühel päeval koolist koju jõudnud ja vaatas oma vanade asjade kogu, siis järsku kuulis ta mingit kolksatust. Aga edasi ma räägin teile järgmine kord, et põnevus säiliks.
MA NÄITAN TEILE KA KAANEPILTI ! ! ! 

Kutsutud külaline

                                                    Kutsutud külaline

    autor:Wimberg
    ilustratsoonid, kujundus ja küljendus:Triinu Silla

    Tere, mina olen Andreas. Rõõm tutvuda!!!

Minu esimene blogi ettekanne on "Kutsutud külaline". Hakkame siis pihta. Ühes tavalises perekonnas elas poiss Marten, kelle vanaema oli vana ja ta hakkas teise maailma lahkuma. See oli kõigi jaoks raske aeg. Ja ühel päeval surigi Marteni vanaema ära. See oli ehmatav. Marten hakkas mõtlema, et vanaema polegi. Ta nagu ei tahtnud sellest aru saada, et vanaema pole. Oli kuu aega möödas-oli oktoober. Emal ja isal oli väga kiire. Nad pidid tööd tegema ja ka vanaema matustega tegelema. Ühel päeval läks Marten Argo juurde sest oli äri vaja teha. Marten kogus nimelt vanu asju. Argo näitas kõike, mis tal oli. Peamiselt tal oligi ainult vana raha. Marten uuris ikka üht ja ikka teist aga lõpuks nägi ta kullast suurt münti. Ta uuris sedagi. Ta hakkas juba Argolt küsima, aga siis jäi ruttu vait, sest kõige viletsamgi kaupmees teadis, et tuleb tegutseda tasa ja targu. Ta küsis kõige ükskõiksema näo ja häälega  Argolt, kui palju ta selle eest tahab? "Viska üks kahekümmne  viiekas." Martenil käis tuline jutt üle selja. No teate küll see tunne, kui sa midagi hästi odavalt saad. Siis hakkas Marten kodu poole minema. Ta võttis poole tee peal mündi taskust välja. Ta nägi, et mündil on habemega mees ja aastaarv 1899. See pidi ju kuldmünt olema. See oli ju kollane, rauast palju raskem ja väga kõva. Marten oli koju jõudnud. Ta küsis isalt, et kas see on kuldmünt. "Jah, see on kuldmünt" ütles isa. "See on tsaariaja kuldkümneline. Kust said?" "Ostsin Argo käest. Kahekümne viie krooniga" ütles Marten. Isa itsitas korraks, aga siis tõsines. "Kui sellest nüüd mingit pahandust ei tule. See maksab tegelikult neli või viis tuhat krooni" ütles isa. "Ei tule," ütles Marten. "Ma panen selle oma kogusse." Praegu jätame nad  sinna ja ma räägin varsti edasi.