Kutsutud külaline järg 2

                                    Kutsutud külaline järg 2

 Tere jälle!!! Me jäime pooleli seal, kus Marten kuulis kolksatust.
Marten jooksis trepist alla ja nägi, et vanaema pilt,  millel oli must pael küljes, oli maha kukkunud. Ta võpatas. Ta mõtles, mis teha, et julgust natukene saada. Ja ta otsustas, et paneb teleka mängima. Tal hakkas natuke parem. Aga järsku nägi ta vanaema ja vanaema hakkas aina lähemale tulema. Ta kartis nii väga, et hakkas karjuma ja jooksis majast välja. Enne ema ja isa tulekut ta majja ei julgenud minna. Emale ja isale ei tahtnud ta sellest rääkida. Kui Marten magama läks, nägi ta vanaema unes. Vanaema ütles Martenile, et ta ei ilmu enam päris elus, vaid ainult unenägudes. Vanaema ütles veel sedagi, et ta ei saa surnute maailma minna, sest tal kripeldab midagi. Marten oli juba eilset päevast maha rahunenud. Peatükk nimega "Joonatani juures" ma ei taha rääkida, sest see ei olnud eriti lastesõbralik. Marten oli koolis ja ta sai Mariga kokku. Nad teavad üksteist ja neile meeldib lihtsalt juttu puhuda.  Marteni arvates oli Mari lihtsalt üks tore tüdruk.  Marten saatis Mari koju ära. Nad rääkisid pikalt ja laialt.  Õhtul mõtles Marten, et võiks Mari kohtingule kutsuda ja juttu rääkida. Ta kutsuski. Nad said pargis kokku, Marten oli natuke raha kaasa võtnud. Nad suundusid ühe kohviku poole. Kui nende lõbus õhtu läbi sai ja Mari oli ära saadetud, läks Marten kodu poole. Järgmine päev oli pärast kooli Marten kohe koju tulnud. Ta oli oma ema läpakas ja järsku kõlas uksekell. Marten läks vaatama, kes on. Ja järsku ta oli kuskil vanas, kuid tuttavas kohas ja vanaema oli tema kõrval. Marten küsis, kus nad on ja vanaema vastas, et aastas 1899.  Marten vaatas ja märkas, et igal pool on hobused. Vanaema juhtis ka tähelepanu, et kõigil olid kübarad või kaabud. Ja siis nende seiklus lõppes. Marten vaatas uksest välja. Kedagi polnud ja ta pani ukse kinni.





                         Järgmine peatükk on väga põnev!!!