Kutsutud külaline

                                                    Kutsutud külaline

    autor:Wimberg
    ilustratsoonid, kujundus ja küljendus:Triinu Silla

    Tere, mina olen Andreas. Rõõm tutvuda!!!

Minu esimene blogi ettekanne on "Kutsutud külaline". Hakkame siis pihta. Ühes tavalises perekonnas elas poiss Marten, kelle vanaema oli vana ja ta hakkas teise maailma lahkuma. See oli kõigi jaoks raske aeg. Ja ühel päeval surigi Marteni vanaema ära. See oli ehmatav. Marten hakkas mõtlema, et vanaema polegi. Ta nagu ei tahtnud sellest aru saada, et vanaema pole. Oli kuu aega möödas-oli oktoober. Emal ja isal oli väga kiire. Nad pidid tööd tegema ja ka vanaema matustega tegelema. Ühel päeval läks Marten Argo juurde sest oli äri vaja teha. Marten kogus nimelt vanu asju. Argo näitas kõike, mis tal oli. Peamiselt tal oligi ainult vana raha. Marten uuris ikka üht ja ikka teist aga lõpuks nägi ta kullast suurt münti. Ta uuris sedagi. Ta hakkas juba Argolt küsima, aga siis jäi ruttu vait, sest kõige viletsamgi kaupmees teadis, et tuleb tegutseda tasa ja targu. Ta küsis kõige ükskõiksema näo ja häälega  Argolt, kui palju ta selle eest tahab? "Viska üks kahekümmne  viiekas." Martenil käis tuline jutt üle selja. No teate küll see tunne, kui sa midagi hästi odavalt saad. Siis hakkas Marten kodu poole minema. Ta võttis poole tee peal mündi taskust välja. Ta nägi, et mündil on habemega mees ja aastaarv 1899. See pidi ju kuldmünt olema. See oli ju kollane, rauast palju raskem ja väga kõva. Marten oli koju jõudnud. Ta küsis isalt, et kas see on kuldmünt. "Jah, see on kuldmünt" ütles isa. "See on tsaariaja kuldkümneline. Kust said?" "Ostsin Argo käest. Kahekümne viie krooniga" ütles Marten. Isa itsitas korraks, aga siis tõsines. "Kui sellest nüüd mingit pahandust ei tule. See maksab tegelikult neli või viis tuhat krooni" ütles isa. "Ei tule," ütles Marten. "Ma panen selle oma kogusse." Praegu jätame nad  sinna ja ma räägin varsti edasi.